neljapäev, 23. august 2012

Seenel


Viimasel ajal olen end sageli tabanud mõttelt, et tuleks vist hakata seenematkade korraldamisega tegelema. Seeni on sel aastal metsas hämmastavalt palju. Tänasele seenelkäigule võtsin kaasa küll pisut väiksema korvi, kuna hiljutisest, üle 10-kilose seenekorvi kojusikutamisest, olid  veel liiga eredad mälestused. Ega muidugi seeni sellepärast metsas vähem olnud. Meil siin Sossemetsal ikka naljatatakse, et mine vea seened vannidega metsaäärde välja, siis võta mobiiliga ühendust (kui juhtub levi olema)  ja kutsu keegi traktoriga vastu.

 

Sel korral siirdusin metsa kindla sooviga tuua marineerimiseks pisikesi kollaseid ja punaseid pilvikuid. Sest just need olid meie keldririiulitelt puudu. Läksin sügisseeni otsima, aga koju tõin ikka peamiselt kukeseeni ja minu suureks üllatuseks on välja ilmunud ka puravikud.  Aasta tagasi samal ajal oli puravikusaak juba kogutud. See oli nii suurepärane puravikuaasta, et seeni õnnestus sorteerida liikide kaupa ja siis neid vastavalt hoidistada. Üsna jõudsasti kasvavad ka kasevahulikud, aga neid on metsas veel vähe.

 

Aastate jooksul on mul tekkinud üsna hea ülevaade sellest, kust erinevaid seeni leida võib. Meil on siin oma kindel seaseenemets, kukeseenemets (kuigi neid hakkab viimasel ajal juba igale poole tekkima), puravikukraav ja pilvikute metsaäär. Kasevahulikud kasvavad meil õunapuude all aias. Kui on plaan teha seenekastet või -pirukat ei olegi vaja kaugele minna, saab siitsamast kalmistu juurest. Suuremate koguste tarvis tuleb aga natuke pikem maa jalutada. Hea on, kui õnnestub ka uusi kohti juurde leida.


Tavaliselt olen harjunud metsas üksi käima. Või siis koertega. Murka on meil juba vana koer ja ega ta väga ei viitsi kaasa tulla. Tema aktiviseerub endiselt siis, kui mõni võõras auto meie õuest välja sõidab. Autosignaal on lausa palsam tema hingele.  See-eest näitab meie karjakoer Polla alati valmisolekut seenele tulla. Täna tal see ei õnnestunud, taksituseks sai elektrikarjus. Siia lähedale seenele minnes võtan aegajalt ka tüdrukud kaasa, et neil tekiks harjumus metsas käia ja et nad õpiksid seeni tundma. Ega see neile alati ei pruugi meeldida, aga kui marju õnnestub leida, siis on nad rahule jäänud.

Tänapäeva heaoluühiskonnas kasvavad lapsed hakkavad loodusest võõrduma. Juba lasteaialaste puhul peetakse tähtsaks lugemis- ja arvutamisoskust. Looduse tundmine ei ole enam nii väärtustatud.

Aasta tagasi väitis mulle üks sõber, et ta ei käi metsas üldse, kuna seal on ohtlik, võid ju puugi saada. Vahest olen vaadanud paraja muigega linlasi, kes tulevad siia erilises varustuses nii riietuse, jalanõude kui ka kemiseeritud olluste poolest, mis pidavat puuke eemale peletama. Ja millegipärast õnnestub neil mõni puuk ikka koju tuua.


Tegelikult on parim seeneaeg alles ees. Mulle meeldivad karged septembrihommikud, kui saab teeäärest võsast värviliste lehtede vahel kuuseriisikaid korjata.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar