Sõstrad

Tänavused sõstrad on korjatud ja riiulitäis mahla ootab keldris joojaid. Meie talu marjaaed ei ole suur - kokku ehk 16 põõsast (enamasti mustsõstrad, sekka ka paar punasesõstra põõsast ja mõned karusmarjad). Küll aga suureneb nendelt põõsastelt korjatav saak iga aastaga. Kevaditi istikulaadal käies oleme ikka paar uut sõstraistikut ostnud.

Suviti mahla aurutades meenub mulle alati minu vanavanaema aed, kus kasvasid pikad read marjapõõsaid ja marjakorjamine oli kindlasti üks suve kohustuslikke elemente. Ehk ei pakkunud siis kaubandusvõrk nii suurt valikut ja mahla- ning moosikeetmisel oli  praktiline tähtsus.

Pärast Eesti riigi taasteket võis aga märgata, kuidas aiad muutusid üha lagedamaks ja marjapõõsad pidid oma koha loovutama  muruväljadele. Oma aja kangelaseks sai muruniiduki (või traktoriga) põristav majaomanik. Masuaastatel hakkasid paljud mõtlema ka tarbeaia (taas)rajamisele, mis on kindlasti väga tervitatav nähtus. Millegipärast istutatakse aga tavaaeda sõstrapõõsaid häbematult harva. Loodetavasti on suurte sõstraaedade taassünd alles ees.

Meie laste lemmik on mustsõstramahl ja tänavused mahlapudelidki keldris juba ära loetud. Ilusaid suuri marju korjab aurutitäie umbes tunniga, veidi rohkem kulub aega mahla aurutamiseks, tulemus on kindlasti hea ja tervistav. Küsimus ei ole ainult raha kokkuhoius, pigem ikka omakasvatatu väärtustamises. Nagu mesi ei asenda head šokolaadi, tahavad lapsedki lavkalt jätkuvalt limonaadi osta. Ilma mahlaaurutamise lõhnata ei saa kohe kindlasti mitte suve mööda saata.