pühapäev, 11. august 2013

Liha küpsetamisest röövlite moodi

Eile leidis meie talus aset järjekordne suur rahvakogunemine. Sossemetsal 20. sajandi esimesel poolel sündinud laste järeltulijad otsustasid kokku tulla.

Ettevalmistustöödega sai juba varakult alustatud. Paar päeva varem ohverdati muistse kombe kohaselt lambatall, et viia läbi lihaküpsetamise rituaal. Sarnaselt vanade kreeklastega valisime meiegi surelikele paremad lihatükid välja ja rupskid ning kondid jätsime jumalatele. Otsustasime liha küpsetada maa sees.

Kui internetist vajalikud õpetused leitud, tuli hakata liha ette valmistama. Loomulikult ei olnud kõiki olulisi maitseaineid võimalik meie lähikonna suurematest kauplustest leida. Tuli ette võtta kaubareis vennasvabariiki Lätti, kust oli võimalik kõik vajalik kiiresti leida.

Eelmisel õhtul alustati ahjuehitust. Lapsed olid muidugi kaasatud ja väga elevil.

Niisiis kaevatigi auk ja vooderdati seest tellistega.

Ja lõpuks sai päris ilus ahi.

Järgmisel hommikul vara tehti ahju tuli.

Tundide möödudes sai liha asetada ahju. Elavat kujutlusvõimet omades võib aimata lihakäntsakate olemasolu ahjus.
Ahi aeti kinni ja liha saigi küpsema hakata. Seegi vältas tunde.

Ja nüüd siis kõige ärevam hetk - liha väljavõtmine.
Kokkuvõttes võib öelda, et röövlipraad õnnestus seekord täielikult. Liha oli maitsev ja pehme. Ja pererahvas ning kohaletulnud suguharu rahul.

pühapäev, 18. november 2012

Lambanahad


Uus valik meie lammaste pargitud nahku on näha siin. Nahad on erineva suuruse ja villa pikkusega. Pargitud Jõgeval

Jõulud lähenevad ja lambanahk on kindlasti parim jõulukink, millest teie lähedased unistavad. 

Küsimused ja ostusoovid saatke meilile sossemetsa.talu@mail.ee või helistage tel 51 47 503

neljapäev, 23. august 2012

Seenel


Viimasel ajal olen end sageli tabanud mõttelt, et tuleks vist hakata seenematkade korraldamisega tegelema. Seeni on sel aastal metsas hämmastavalt palju. Tänasele seenelkäigule võtsin kaasa küll pisut väiksema korvi, kuna hiljutisest, üle 10-kilose seenekorvi kojusikutamisest, olid  veel liiga eredad mälestused. Ega muidugi seeni sellepärast metsas vähem olnud. Meil siin Sossemetsal ikka naljatatakse, et mine vea seened vannidega metsaäärde välja, siis võta mobiiliga ühendust (kui juhtub levi olema)  ja kutsu keegi traktoriga vastu.

 

Sel korral siirdusin metsa kindla sooviga tuua marineerimiseks pisikesi kollaseid ja punaseid pilvikuid. Sest just need olid meie keldririiulitelt puudu. Läksin sügisseeni otsima, aga koju tõin ikka peamiselt kukeseeni ja minu suureks üllatuseks on välja ilmunud ka puravikud.  Aasta tagasi samal ajal oli puravikusaak juba kogutud. See oli nii suurepärane puravikuaasta, et seeni õnnestus sorteerida liikide kaupa ja siis neid vastavalt hoidistada. Üsna jõudsasti kasvavad ka kasevahulikud, aga neid on metsas veel vähe.

 

Aastate jooksul on mul tekkinud üsna hea ülevaade sellest, kust erinevaid seeni leida võib. Meil on siin oma kindel seaseenemets, kukeseenemets (kuigi neid hakkab viimasel ajal juba igale poole tekkima), puravikukraav ja pilvikute metsaäär. Kasevahulikud kasvavad meil õunapuude all aias. Kui on plaan teha seenekastet või -pirukat ei olegi vaja kaugele minna, saab siitsamast kalmistu juurest. Suuremate koguste tarvis tuleb aga natuke pikem maa jalutada. Hea on, kui õnnestub ka uusi kohti juurde leida.


Tavaliselt olen harjunud metsas üksi käima. Või siis koertega. Murka on meil juba vana koer ja ega ta väga ei viitsi kaasa tulla. Tema aktiviseerub endiselt siis, kui mõni võõras auto meie õuest välja sõidab. Autosignaal on lausa palsam tema hingele.  See-eest näitab meie karjakoer Polla alati valmisolekut seenele tulla. Täna tal see ei õnnestunud, taksituseks sai elektrikarjus. Siia lähedale seenele minnes võtan aegajalt ka tüdrukud kaasa, et neil tekiks harjumus metsas käia ja et nad õpiksid seeni tundma. Ega see neile alati ei pruugi meeldida, aga kui marju õnnestub leida, siis on nad rahule jäänud.

Tänapäeva heaoluühiskonnas kasvavad lapsed hakkavad loodusest võõrduma. Juba lasteaialaste puhul peetakse tähtsaks lugemis- ja arvutamisoskust. Looduse tundmine ei ole enam nii väärtustatud.

Aasta tagasi väitis mulle üks sõber, et ta ei käi metsas üldse, kuna seal on ohtlik, võid ju puugi saada. Vahest olen vaadanud paraja muigega linlasi, kes tulevad siia erilises varustuses nii riietuse, jalanõude kui ka kemiseeritud olluste poolest, mis pidavat puuke eemale peletama. Ja millegipärast õnnestub neil mõni puuk ikka koju tuua.


Tegelikult on parim seeneaeg alles ees. Mulle meeldivad karged septembrihommikud, kui saab teeäärest võsast värviliste lehtede vahel kuuseriisikaid korjata.


esmaspäev, 13. august 2012

Sõstrad


Tänavused sõstrad on korjatud ja riiulitäis mahla ootab keldris joojaid. Meie talu marjaaed ei ole suur - kokku ehk 16 põõsast (enamasti mustsõstrad, sekka ka paar punasesõstra põõsast ja mõned karusmarjad). Küll aga suureneb nendelt põõsastelt korjatav saak iga aastaga. Kevaditi istikulaadal käies oleme ikka paar uut sõstraistikut ostnud.

Suviti mahla aurutades meenub mulle alati minu vanavanaema aed, kus kasvasid pikad read marjapõõsaid ja marjakorjamine oli kindlasti üks suve kohustuslikke elemente. Ehk ei pakkunud siis kaubandusvõrk nii suurt valikut ja mahla- ning moosikeetmisel oli  praktiline tähtsus.

Pärast Eesti riigi taasteket võis aga märgata, kuidas aiad muutusid üha lagedamaks ja marjapõõsad pidid oma koha loovutama  muruväljadele. Oma aja kangelaseks sai muruniiduki (või traktoriga) põristav majaomanik. Masuaastatel hakkasid paljud mõtlema ka tarbeaia (taas)rajamisele, mis on kindlasti väga tervitatav nähtus. Millegipärast istutatakse aga tavaaeda sõstrapõõsaid häbematult harva. Loodetavasti on suurte sõstraaedade taassünd alles ees.

Meie laste lemmik on mustsõstramahl ja tänavused mahlapudelidki keldris juba ära loetud. Ilusaid suuri marju korjab aurutitäie umbes tunniga, veidi rohkem kulub aega mahla aurutamiseks, tulemus on kindlasti hea ja tervistav. Küsimus ei ole ainult raha kokkuhoius, pigem ikka omakasvatatu väärtustamises. Nagu mesi ei asenda head šokolaadi, tahavad lapsedki lavkalt jätkuvalt limonaadi osta. Ilma mahlaaurutamise lõhnata ei saa kohe kindlasti mitte suve mööda saata.

kolmapäev, 25. juuli 2012

Taimedega värvitud lõngad



Kui veel heinamaarjapäeval ei õnnestunud lõngavärvimiseks piisavat kogust naistepuna kokku saada, siis tänaseks olen selle taimega saanud värvida juba mitu korda.

Pildil olevad lõngad on kõik käesoleva suve jooksul värvitud. Vasakult alustades: punapuuga värvitud roosa, siis järgnevad 5 vihti on naistepunaga värvitud erinevad toonid ja viimased 4 vihti on värvitud paiselehtedega ja takjalehtedega.

Lõng on kedratud Süvahavva villavabrikus, loomulikult meie mahelammaste villast. Jämedus võiks olla 6/2.
Peitsainetena on kasutatud maarjajääd, viinakivi, vask- ja raudvitrioli.

neljapäev, 19. juuli 2012

neljapäev, 12. juuli 2012

Kureperel on kolm poega


Aastaid tagasi tegid kured siinse elektriposti otsa pesa. Ja nii nad ongi jäänud siia toimetama. Tänavu üllatasid nad meid oma erakordse viljakusega. Tavapärase kahe poja asemel vaatavad sealt pesast kolm kurepoega välja.