Liha küpsetamisest röövlite moodi

Eile leidis meie talus aset järjekordne suur rahvakogunemine. Sossemetsal 20. sajandi esimesel poolel sündinud laste järeltulijad otsustasid kokku tulla.

Ettevalmistustöödega sai juba varakult alustatud. Paar päeva varem ohverdati muistse kombe kohaselt lambatall, et viia läbi lihaküpsetamise rituaal. Sarnaselt vanade kreeklastega valisime meiegi surelikele paremad lihatükid välja ja rupskid ning kondid jätsime jumalatele. Otsustasime liha küpsetada maa sees.

Kui internetist vajalikud õpetused leitud, tuli hakata liha ette valmistama. Loomulikult ei olnud kõiki olulisi maitseaineid võimalik meie lähikonna suurematest kauplustest leida. Tuli ette võtta kaubareis vennasvabariiki Lätti, kust oli võimalik kõik vajalik kiiresti leida.

Eelmisel õhtul alustati ahjuehitust. Lapsed olid muidugi kaasatud ja väga elevil.

Niisiis kaevatigi auk ja vooderdati seest tellistega.

Ja lõpuks sai päris ilus ahi.

Järgmisel hommikul vara tehti ahju tuli.

Tundide möödudes sai liha asetada ahju. Elavat kujutlusvõimet omades võib aimata lihakäntsakate olemasolu ahjus.

Ahi aeti kinni ja liha saigi küpsema hakata. Seegi vältas tunde.

Ja nüüd siis kõige ärevam hetk - liha väljavõtmine.

Kokkuvõttes võib öelda, et röövlipraad õnnestus seekord täielikult. Liha oli maitsev ja pehme. Ja pererahvas ning kohaletulnud suguharu rahul.

Sõstrad

Tänavused sõstrad on korjatud ja riiulitäis mahla ootab keldris joojaid. Meie talu marjaaed ei ole suur - kokku ehk 16 põõsast (enamasti mustsõstrad, sekka ka paar punasesõstra põõsast ja mõned karusmarjad). Küll aga suureneb nendelt põõsastelt korjatav saak iga aastaga. Kevaditi istikulaadal käies oleme ikka paar uut sõstraistikut ostnud.

Suviti mahla aurutades meenub mulle alati minu vanavanaema aed, kus kasvasid pikad read marjapõõsaid ja marjakorjamine oli kindlasti üks suve kohustuslikke elemente. Ehk ei pakkunud siis kaubandusvõrk nii suurt valikut ja mahla- ning moosikeetmisel oli  praktiline tähtsus.

Pärast Eesti riigi taasteket võis aga märgata, kuidas aiad muutusid üha lagedamaks ja marjapõõsad pidid oma koha loovutama  muruväljadele. Oma aja kangelaseks sai muruniiduki (või traktoriga) põristav majaomanik. Masuaastatel hakkasid paljud mõtlema ka tarbeaia (taas)rajamisele, mis on kindlasti väga tervitatav nähtus. Millegipärast istutatakse aga tavaaeda sõstrapõõsaid häbematult harva. Loodetavasti on suurte sõstraaedade taassünd alles ees.

Meie laste lemmik on mustsõstramahl ja tänavused mahlapudelidki keldris juba ära loetud. Ilusaid suuri marju korjab aurutitäie umbes tunniga, veidi rohkem kulub aega mahla aurutamiseks, tulemus on kindlasti hea ja tervistav. Küsimus ei ole ainult raha kokkuhoius, pigem ikka omakasvatatu väärtustamises. Nagu mesi ei asenda head šokolaadi, tahavad lapsedki lavkalt jätkuvalt limonaadi osta. Ilma mahlaaurutamise lõhnata ei saa kohe kindlasti mitte suve mööda saata.

Taimedega värvitud lõngad

Kui veel heinamaarjapäeval ei õnnestunud lõngavärvimiseks piisavat kogust naistepuna kokku saada, siis tänaseks olen selle taimega saanud värvida juba mitu korda.

Pildil olevad lõngad on kõik käesoleva suve jooksul värvitud. Vasakult alustades: punapuuga värvitud roosa, siis järgnevad 5 vihti on naistepunaga värvitud erinevad toonid ja viimased 4 vihti on värvitud paiselehtedega ja takjalehtedega.

Lõng on kedratud Süvahavva villavabrikus, loomulikult meie mahelammaste villast. Jämedus võiks olla 6/2.
Peitsainetena on kasutatud maarjajääd, viinakivi, vask- ja raudvitrioli.

Kureperel on kolm poega

Aastaid tagasi tegid kured siinse elektriposti otsa pesa. Ja nii nad ongi jäänud siia toimetama. Tänavu üllatasid nad meid oma erakordse viljakusega. Tavapärase kahe poja asemel vaatavad sealt pesast kolm kurepoega välja.

Värske mesi

Tänavune esimene värske mesi on vurritatud ja ootab nüüd ostjaid!

Naistepuna

2. juulil oli heinamaarjapäev, kõige parem aeg värvitaimede korjamiseks. Kui Jäärjasse asumise algaastatel võis siinsetelt heinamaadelt korjata ohtralt naistepuna, siis pärast suurejoonelist maaparandusprojekti on seda taime siin väga väheks jäänud. Mõni päev tagasi tüdrukutega taimeretkele minnes ei õnnestunudki naistepuna leida. Nüüd on mitmed teisedki pereliikmed hakanud seda taime otsima ja ennäe imet, täna toodi koju suur kimp naistepuna. Kas pole kaunid?

Eile saime tagasihoidliku kukeseenesaagi ja mõned puravikudki olid sättinud end kompostihunniku juurde kasvama. Õige seeneaeg pole veel alanud. Küll aga on siin metsaääres palju mustikaid valmimas. Ise oleme rohkem seenesõbrad ja seetõttu seostub mustikahooaeg eelkõige tohutute marjulistega, kes siit läbi hakkavad voorima.


Nagu näha, on kartulipõld meil kena. Iseäranis hästi pidavat kasvama need kartulid, mis hiljem käsitsi mulda pistetud.


Ja siit üks meenutus meie tänavusest jaanitulest ...

Külalised Ida-Virumaalt

Juuli keskel helistas mulle üks proua Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa kolledžist ja avaldas soovi tulla üliõpilastega meie talu külastama. Kuigi me tavaliselt ekskursioonigruppe vastu ei võta, olin siiski lahkesti nõus ning nii leppisimegi kuupäeva kokku.

Täna siis saabuski siia bussitäis tehnikaerialade üliõpilasi. Alguses tundus mulle pisut kummaline, et inimesed sõidavad Kohtla-Järvelt kohale, et meie talu näha. Siin kohapeal juteldes selgus aga, et tegemist on ühe suurema projektiga, 4-päevase keeleõppe laagriga ning külastatavaid ettevõtteid oli programmis mitmeid. Nende õpetaja iseloomustas üritust tabavalt: "Tõime nad siia päris eestlasi vaatama!"

Pakkusin külalistele meekärge ja omaküpsetatud saia maitsta ja paistis, et nad lahkusid päris rahulolevate nägudega.

Igatahes läks see üritus korda, kui välja arvata asjaolu, et esimesel katsel ei õnnestunud neil meie talu üles leida. Eks siis edaspidi peame viitade paigaldamisele mõtlema.