pühapäev, 29. august 2010

Puravikud



Hommikul läksin metsa, et tuua piruka tarvis kukeseeni. Mõned üksikud kukeseened õnnestus ka korjata. Siis aga märkasin kolme puravikku ja mida edasi ma kõndisin, seda rohkem neid leidsin. Hämmastav oli see, et seened olid korralikud, ussitanud variante leidus vähe.

See seenekoht, mida täna väisasin, asub meil siinsamas läheduses ja tavaliselt saab sealt korraliku kastmejagu seeni kätte. Kui tekib vajadus suurema seenekoguse järele, siis tuleb natuke kaugemale jalutada. Sel aastal on sealt juba üsna mitu ämbritäit kukeseeni koju toodud.

Loodetavasti tuleb sel aastal hea seenesügis, kuigi ilmad kipuvad vägisi jahedaks minema.

laupäev, 3. juuli 2010

Teerull Sossemetsal


Teerull Sossemetsa teed rullimas

Maaparandustööd Sossemetsal on täies hoos. Viimased päevad on olnud väga mürarohked. Masinad voorivad edasi-tagasi. Ühel ilusal suvehommikul tuli ärgata hirmsa saemürina peale. Hiljem selgus, et kruusa puistavale autole osutus ülejõukäivaks meie iidsete tammede all töötamine ja mõned madalamad oksad tuli eemaldada. Sarnaseid tegelasi on siin varem ka nähtud, kellele süütud puud ette jäävad. Meenub aastatetagune lugu kütuseautost, kes keeldus siia hoovi sõitmast ja käskis kõigepealt puud maha saagida. Selliste suurte autode juhid peaksid küll igasugustes tingimustes suutma tööd teha, mitte ainult lageda välja peal.

Eilse päeva pommuudiseks oli teade, et meie teed saabub rullima teerull. Ei ole küll teada, et siin külas varem selline masin käinud oleks. Senini on vähesed teetööd ikka tagasihoidlikema seadmetega äratehtud.

Nüüd on siis Sossemetsa tee kaetud 15 cm paksuse kruusakihiga. Lausa lust on autoga sõita. Ja jällegi ei jää muud üle, kui tänada Euroopa Liitu, kes meile siia nii suurepäraseid elamistingimusi tahab luua.

Heinatööd on muidugi täies hoos ja poolele karjale talvesööt juba olemas. Loodetavasti jätkub palavaid heinailmu veel parasjagu kauaks.

laupäev, 26. juuni 2010

Mesilastest, puurkaevust ja kuldkaladest


Mesilassülem karjuseposti küljes

Praegu tundub olevat alanud kõige elamisväärsem aastaaeg siin Jäärjas. Ilmad on küll senini suhteliselt jahedad olnud, kuid umbrohi vohab peenardel ikka jõudsasti. Üleeile otsustas üks mesilaspere sülemlema hakata, õnneks jõudsid nad end lõpuks toreda karjuseposti külge sättida. Ja nagu aru võis saada, õnnestus see pere edukalt ära päästa.

Suurt küla jaanituld Jäärjas sel aastal ei olnud. Nagu Sossemetsa rahvale aastatega traditsiooniks saanud on, süütasime ka sel aastal suurema lõkke Rüüsimäel.

Jaanipäeval said lapsed ka esimesi porgandeid krõmpsutada ja värsket meekärge maitsta. Mõned mesilased olid usinasti korjel käinud.

Eelmisel aastal alguse saanud suurejooneline puurkaevuprojekt on nüüd lõpule jõudnud. Kuna puurkaevust tulev vesi sisaldas väidetavalt liiga palju rauda, tuli paigaldada ka vastav rauapuhastusfilter, mis tegelikult näeb üsna jube välja (ja maksab mõttetult palju raha).

Veepuhastusfilter

Puurkaev iseenesest on meie majapidamises väga tarvilik asi, kuid kõik need lisaseadmed võtavad palju ruumi ja kõigele lisaks teeb puhastusfilter igal neljapäeval väga kohutavat häält. Tekib tunne, nagu elaksime tehases. Eks ajapikku saab näha, kuidas need seadmed end õigustavad.

Lõpetuseks tuleb veel mainida, et meie talu uueks tegevusharuks on nüüd kalakasvatus. Peremehele kingiti sünnipäevaks ämbritäis kauneid kuldkalu. Loomulikult on Mihkli kaevatud tiik neile suurepäraseks eluasemeks.

laupäev, 8. mai 2010

Lambad karjamaale


Pügamise ootel


Eile sai suur lambapügamine läbi. Peremees niitis kolme päevaga 50 lammast ära. Päris hea saavutus. Täna hommikul sõidutati esimene osa lambaid karjamaale paremat elu maitsma.




Kui vill maas, tulevad ilusad sihvakad kered esile


Musta villakuga lambaid on karjas vähe, seetõttu on nende vill eriti väärtuslik

Kevadine vill on küll üsna sodi täis, aga head kraami ei raatsi ju ära ka visata. Täna saigi esimene villapesu tehtud, ilm oli selleks väga soodne. Eelmisel aastal sai enamus villast survepesuri abil puhtaks. Täna tegime tüdrukutega alustuseks käsitsipesu ja päris mõnus oli. On ikka hea küll, kui talus töökäsi järjest juurde tuleb, töö läheb kohe palju nobedamalt edasi. Loodetavasti saab varsti villakotid ketrusvabrikusse teele saata.

laupäev, 24. aprill 2010

Mõned pildid kevadisest Sossemetsast


Vääriselupaik Sossemetsa teeotsas

Kevad on Jäärjas hoogsalt alanud. Meil siin Sossemetsas jätkub eelmisel suvel alanud suurejooneline maaparandusprojekt. Eesti parim kopamees Mihkel on juba kohal ja näitab kõrget klassi kraave ülesiludes.

Täna oli tõeliselt mõnus ja soe päev. Mesilased käisid pajudelt õietolmu korjamas. Tarude ümber oli neid üsna palju sagimas näha. Loodetavasti tuleb hea meeaasta.

Rahvusvahelisel Kiisa-Kilingi-Nõmme teel käivad aga parandustööd. Elavama fantaasialennuga külamehed teavad rääkida, et see tee pidavat nüüd mustkatte alla pandama. Pessimistlikumad meie hulgast on seevastu Maanteeameti koduleheküljelt lugenud, et tegemist on siiski vaid kruusatee remondiga ja sedagi üsna väikeses ulatuses. Positiivne on muidugi see, et teeremonti alustati siit meiepoolsest otsast.


Esimesed ülased on metsa all õitsele puhkenud


Jäärja iludus, Sossemetsa valvekoer Murka


Meie uus kass Valge Roos esimesi samme taluhoovil astumas

pühapäev, 4. aprill 2010

Lõngavärvimise hooaeg on alanud


Punapuuga värvitud lõngad


Kui oled kunagi juba alustanud taimedega värvimisega, siis võid kindel olla, et ühel hetkel saab sellest haigus.

Möödunud suvel värvisin lõnga Jäärjas kasvavate taimedega. Siis aga sattusin vaimustusse välismaiste taimedega värvitud lõngadest. Kodumaiste taimedega saab samuti ilusaid toone, kuid teatud värve (punast, lillat, sinist) on raske saavutada. Nii otsustasin tellida väikese koguse kuivatatud välismaiseid värvitaimi ja nüüd siis katsetan, mida õnnestub välja võluda.

Eelmisel suvel saavutas minu lõngavärvimise hullus sellised mõõtmed, et nii mõndedki pereliikmed ei suutnud seda enam taluda, seetõttu seadsin oma värviköögi Rüüsimäele sisse. Ja oligi omamoodi tore teise hoonesse "tööle" jalutada.

Nädal tagasi paningi Rüüsimäele potitäie lumesulamisvett keema. Värvaineks puistasin sisse peotäie jahvatatud punapuud.

Kahjuks või õnneks tulid vahepeal kohutavad ilmad ja Rüüsimäele värvima eriti ei tõmmanud. Värvivesi sai umbes nädalajagu tõmmata ja tundub, et see mõjus tulemusele päris hästi. Nii tumedat punast tooni pole ma varem saavutanud. Lõnga peitsisin eelnevalt maarjajääga.

esmaspäev, 29. märts 2010

Kurepere saabus Sossemetsale tagasi

Paari aasta eest avastasid kaks kurge, et just meie maja läheduses asuv elektripost on nende kodule parim võimalik asukoht. Ja nii nad ehitasidki sinna oma pesa. Esimesel aastal neil poegi ei tulnud. Järgmisel aastal aga küll. Mitmed targad muidugi hoiatasid, et vanad kured hakkavad poegadele rästikuid toiduks vedama ja varsti pidavat meil kogu õu usse täis olema. Millegipärast nii ei läinud. Ühtegi ussi pole me oma aiast senini leidnud. Ja täna tuli tore kurepere tagasi. Kevad on alanud ka Sossemetsal!

pühapäev, 7. märts 2010

Kaevupuurimine Sossemetsal

Eelmisel aastal osales meie talu Saarde valla poolt korraldatud konkursil, mille auhinnaks oli võimalus soodsatel tingimustel omale puurkaev rajada. Osalejaid oli palju, ja alguses oli lootus auhinnalisele kohale tulla kaduvväike. Ainuüksi Jäärja külast oli mitmeid osalejaid, kelle reaalne vajadus puurkaevu järele oli kordi karjuvam kui meil siin. Ootasime kannatlikult tulemused ära ja meie suureks rõõmuks olime meiegi väljavalitute hulgas ning veelgi toredam oli see, et kaevuraha jätkus ka teisele meie küla talule.

Tegime vajalikud asjaajamistoimingud ära ja jäime kaevupuurijaid ootama. Ühel ilusal talvehommikul, umbes nädal tagasi, helises telefon ja meeshääl teatas, et tööriistad on autole pandud ja nad hakkavad Pärnust tulema. Vaatasin korraks välja, kus peale suurte lumehangede polnud eriti midagi näha, olin üsna veendunud, et seekord ei õnnestu neil puurimistöödega veel alustada. Kuna telefonihääl oli aga reibas ja hakkamist täis, siis ei söandanud ma tema plaanidele vastu vaielda.

Mõne aja pärast olid kaevupuurijad kohal. Arvasin, et neid suuri lumehangesid nähes kaob neil igasugune kaevupuurimise isu ära. Kaevupuurijad aga osutusid sitked tegutsejad tüübid olema ja mõne hetke pärast haarasid nad labidad ning töö läks lahti.

Järgmisel päeval toodi kohale hiigelsuured autod ja mulle jääb siiani mõistatuseks, kuidas nendega siin hoovis manööverdada suudeti. Senini on paljudel sõiduautost suurematel masinatel olnud probleem, kuidas siin ümber pöörata saab. Prügiveo firmaga tuli sellel teemal mitmeid kuid sõdida, aga õnneks said ka nemad oma tööülesannetest lõpuks aru.

Ja nüüd siis ongi meil kaev puuritud ja tarvis veel sinna juurdekäiv torustik paigaldada. Kuigi kaevupuurimisega kaasnev müratase läks aegajalt kannatamatult suureks, tuleb selle firma töötajaid kiita, sest nad ei hädaldanud ja tegid oma töö rasketest tingimustes ära. Kahjuks ei saanud seda suurejoonelist protsessi fotodele jäädvustada, kuna kaamera otsustas streikima hakata.

teisipäev, 23. veebruar 2010

Hundijaht Jäärjas


Laupäeval piirati meie koduümbrus lipukestega sisse. Väidetavalt olevat siia metsa sisenenud 3 hunti. Natuke paugutati, aga kas need hundid ka maha suudeti lasta, jäi ebaselgeks. Külamehed teadsid rääkida, et siin lähedal, Sookuningal, olla 4 hunti maha lastud.

Lambakasvatajate kõrvadele peaks see ju muusika olema, kui jahimehed eesrindlikult hunte hävitavad. Potentsiaalseid lambamurdjaid saab järgmisel hooajal vähem olema. Sellegipoolest on see hambunirelvastatud igalaupäevane jahiseltskond üsnagi õõvastav vaatepilt. Aga eks inimesi on erinevaid ja igaühele võiks jääda õigus oma hobidega tegeleda. Neilgi, kes igapäevaselt füüsilist tööd ei tee, peab olema mingi võimalus oma lihaseid värskes õhus liigutada. Ja tänane talveilm pakub selleks võimalusi küllaga. Lohutav on vähemalt see, et seekord armsad kitsekesed oma elu ei pidanud kaotama.

esmaspäev, 8. veebruar 2010

Halliste neiu vöö


Nüüd siis lisandus minu veimevakka Halliste kihelkonna neiu vöö. See vöö on kootud sarnaselt Halliste naise vööle, ainult tihedama soaga - juhendil oli nr 60, aga erinevate katsetuste tulemusena otsustasin nr 54 kasuks. 3-kordse, oma lammaste villast valmistatud lõnga värvisin suvel ise (väljaarvatud kollane).

esmaspäev, 25. jaanuar 2010

Saarde mustrite radadel



Jaanuariks oli meil koolitööna tarvis kududa etnograafilised sokid või sukad. Kuna kudumine on mulle hästi käejärgi, siis otsustasin võtta ette midagi suuremat ja tegin Saarde kihelkonna mustriga sukad. Nagu hiljem asjatundjatega rääkides selgus, ei olegi see väga kindel, et need just Saarde kihelkonna sukad on, kuna muuseumis neid ei leiduvat. Ja nagu "Eesti rahvariiete ajaloos" näha võib, on sarnase mustriga sukad ka Häädemeestel. Aga vähemasti viimasel ajal on selliseid sukki siinkandis rahvarõivakomplektide juurde kootud. Kahjuks küll masinkoes, kuid arvestades suurt töömahtu ei olegi ehk mõeldav neid suurele rahvatantsurühmale käsitsi kududa. Minu ajakulu nendele sukkadele võis olla orienteeruvalt 1 töönädal ehk siis 40 tundi.

Kudusin sukad 1,5 varrastega Sangaste villaveskis valmistatud 8/2 jämedusega lõngast. Muster on roositud 3-kordse lõngaga . Sinine lõng on Jõgeva villavabriku kolmekordne ja punane meriino. Sukkadel on nelinurkne kand ja tähniline kahandus. Raamatus on näha, et roositud muster jätkub suka labaosal pärast kanna kudumist, mina lõpetasin selle varem ära. Suka ülemise serva keerasin tagasi ja õmblesin pahemalt poolelt kinni. Ja minu arvates sai väga kena.

Enne kuduma asumist vaatasin üle, milliseid variante sarnastest sukkadest siinkandis varem tehtud on. Suured tänud Tiinale ja Tiiule!



Fotod sukkadest said kiirustades tehtud, kuna pidin töö praegu kooli ära andma. Loodetavasti suudan edaspidi siia mõned selgemad fotod tekitada.

reede, 8. jaanuar 2010

Esimesed lätilapilised

Uue aasta alguses sain lõpule oma pikaleveninud projektiga, Halliste naise vööde kudumisega. Lapilise mustri tõttu nimetataksegi neid vöid lätilapilisteks. Kuigi tegelen siin vaikselt juba ka Saarde kihelkonna rahvarõivastega, on Halliste rahvarõivad mulle ikkagi sümpaatsemad. Viimasel ajal on hakatud ka minu sünnilinna pidama Mulgi kultuuriruumi kuuluvaks, kuigi mina jään selles küsimuses tagasihoidlikult eriarvamusele. Aga vähemasti minu vanavanaemade juured on Mulgimaale kinnistunud ja seega julgen ma neid rahvarõivaid tulevikus kanda küll. Kellel Halliste ja Karksi rahvarõivaste kohta rohkem huvi, siis siit võib lugeda üht artiklit.

Tegin need vööd oma ettevõtluspraktika raames. Sain Marvi-Liinalt väga ilusate värvidega kootud tööproovid eeskujuks ja see lisas mulle ainult indu juurde. Vööd käärisin üles juba suve lõpul, kuid nagu selliste asjadega ikka aegajalt juhtub, tuli tähtsamaid ja kiireloomulisemaid töid vahele ning vööd jäid telgedele mõneks kuuks oma õiget aega ootama.

Lõngad värvisin ise (väljaarvatud helesinise ja kollase ja lambapruuni). Ja tulemusega jäin päris hästi rahule. Ei ole varem läbivillaseid asju kudunud ja alguses oli seetõttu väga võõras tunne. Kuna üldiselt läks nende vööde kudumine lõbusalt, plaanin selliseid tulevikus kindlasti veel teha. Telgedel ongi juba Halliste neiu vööd kudumist ootamas.



Halliste naise vöö päevavalgel


... ja lähemalt ka, ainult lambivalgel pildistatuna.