Esimesed lätilapilised

Uue aasta alguses sain lõpule oma pikaleveninud projektiga, Halliste naise vööde kudumisega. Lapilise mustri tõttu nimetataksegi neid vöid lätilapilisteks. Kuigi tegelen siin vaikselt juba ka Saarde kihelkonna rahvarõivastega, on Halliste rahvarõivad mulle ikkagi sümpaatsemad. Viimasel ajal on hakatud ka minu sünnilinna pidama Mulgi kultuuriruumi kuuluvaks, kuigi mina jään selles küsimuses tagasihoidlikult eriarvamusele. Aga vähemasti minu vanavanaemade juured on Mulgimaale kinnistunud ja seega julgen ma neid rahvarõivaid tulevikus kanda küll. Kellel Halliste ja Karksi rahvarõivaste kohta rohkem huvi, siis siit võib lugeda üht artiklit.

Tegin need vööd oma ettevõtluspraktika raames. Sain Marvi-Liinalt väga ilusate värvidega kootud tööproovid eeskujuks ja see lisas mulle ainult indu juurde. Vööd käärisin üles juba suve lõpul, kuid nagu selliste asjadega ikka aegajalt juhtub, tuli tähtsamaid ja kiireloomulisemaid töid vahele ning vööd jäid telgedele mõneks kuuks oma õiget aega ootama.

Lõngad värvisin ise (väljaarvatud helesinise ja kollase ja lambapruuni). Ja tulemusega jäin päris hästi rahule. Ei ole varem läbivillaseid asju kudunud ja alguses oli seetõttu väga võõras tunne. Kuna üldiselt läks nende vööde kudumine lõbusalt, plaanin selliseid tulevikus kindlasti veel teha. Telgedel ongi juba Halliste neiu vööd kudumist ootamas.



Halliste naise vöö päevavalgel


... ja lähemalt ka, ainult lambivalgel pildistatuna.