Taimedega värvitud lõngad

Kui veel heinamaarjapäeval ei õnnestunud lõngavärvimiseks piisavat kogust naistepuna kokku saada, siis tänaseks olen selle taimega saanud värvida juba mitu korda.

Pildil olevad lõngad on kõik käesoleva suve jooksul värvitud. Vasakult alustades: punapuuga värvitud roosa, siis järgnevad 5 vihti on naistepunaga värvitud erinevad toonid ja viimased 4 vihti on värvitud paiselehtedega ja takjalehtedega.

Lõng on kedratud Süvahavva villavabrikus, loomulikult meie mahelammaste villast. Jämedus võiks olla 6/2.
Peitsainetena on kasutatud maarjajääd, viinakivi, vask- ja raudvitrioli.

Lõngavärvimise hooaeg on alanud

Punapuuga värvitud lõngad


Kui oled kunagi juba alustanud taimedega värvimisega, siis võid kindel olla, et ühel hetkel saab sellest haigus.

Möödunud suvel värvisin lõnga Jäärjas kasvavate taimedega. Siis aga sattusin vaimustusse välismaiste taimedega värvitud lõngadest. Kodumaiste taimedega saab samuti ilusaid toone, kuid teatud värve (punast, lillat, sinist) on raske saavutada. Nii otsustasin tellida väikese koguse kuivatatud välismaiseid värvitaimi ja nüüd siis katsetan, mida õnnestub välja võluda.

Eelmisel suvel saavutas minu lõngavärvimise hullus sellised mõõtmed, et nii mõndedki pereliikmed ei suutnud seda enam taluda, seetõttu seadsin oma värviköögi Rüüsimäele sisse. Ja oligi omamoodi tore teise hoonesse "tööle" jalutada.

Nädal tagasi paningi Rüüsimäele potitäie lumesulamisvett keema. Värvaineks puistasin sisse peotäie jahvatatud punapuud.

Kahjuks või õnneks tulid vahepeal kohutavad ilmad ja Rüüsimäele värvima eriti ei tõmmanud. Värvivesi sai umbes nädalajagu tõmmata ja tundub, et see mõjus tulemusele päris hästi. Nii tumedat punast tooni pole ma varem saavutanud. Lõnga peitsisin eelnevalt maarjajääga.

Halliste neiu vöö

Nüüd siis lisandus minu veimevakka Halliste kihelkonna neiu vöö. See vöö on kootud sarnaselt Halliste naise vööle, ainult tihedama soaga - juhendil oli nr 60, aga erinevate katsetuste tulemusena otsustasin nr 54 kasuks. 3-kordse, oma lammaste villast valmistatud lõnga värvisin suvel ise (väljaarvatud kollane).

Saarde mustrite radadel

Jaanuariks oli meil koolitööna tarvis kududa etnograafilised sokid või sukad. Kuna kudumine on mulle hästi käejärgi, siis otsustasin võtta ette midagi suuremat ja tegin Saarde kihelkonna mustriga sukad. Nagu hiljem asjatundjatega rääkides selgus, ei olegi see väga kindel, et need just Saarde kihelkonna sukad on, kuna muuseumis neid ei leiduvat. Ja nagu "Eesti rahvariiete ajaloos" näha võib, on sarnase mustriga sukad ka Häädemeestel. Aga vähemasti viimasel ajal on selliseid sukki siinkandis rahvarõivakomplektide juurde kootud. Kahjuks küll masinkoes, kuid arvestades suurt töömahtu ei olegi ehk mõeldav neid suurele rahvatantsurühmale käsitsi kududa. Minu ajakulu nendele sukkadele võis olla orienteeruvalt 1 töönädal ehk siis 40 tundi.

Kudusin sukad 1,5 varrastega Sangaste villaveskis valmistatud 8/2 jämedusega lõngast. Muster on roositud 3-kordse lõngaga . Sinine lõng on Jõgeva villavabriku kolmekordne ja punane meriino. Sukkadel on nelinurkne kand ja tähniline kahandus. Raamatus on näha, et roositud muster jätkub suka labaosal pärast kanna kudumist, mina lõpetasin selle varem ära. Suka ülemise serva keerasin tagasi ja õmblesin pahemalt poolelt kinni. Ja minu arvates sai väga kena.

Enne kuduma asumist vaatasin üle, milliseid variante sarnastest sukkadest siinkandis varem tehtud on. Suured tänud Tiinale ja Tiiule!



Fotod sukkadest said kiirustades tehtud, kuna pidin töö praegu kooli ära andma. Loodetavasti suudan edaspidi siia mõned selgemad fotod tekitada.

Esimesed lätilapilised

Uue aasta alguses sain lõpule oma pikaleveninud projektiga, Halliste naise vööde kudumisega. Lapilise mustri tõttu nimetataksegi neid vöid lätilapilisteks. Kuigi tegelen siin vaikselt juba ka Saarde kihelkonna rahvarõivastega, on Halliste rahvarõivad mulle ikkagi sümpaatsemad. Viimasel ajal on hakatud ka minu sünnilinna pidama Mulgi kultuuriruumi kuuluvaks, kuigi mina jään selles küsimuses tagasihoidlikult eriarvamusele. Aga vähemasti minu vanavanaemade juured on Mulgimaale kinnistunud ja seega julgen ma neid rahvarõivaid tulevikus kanda küll. Kellel Halliste ja Karksi rahvarõivaste kohta rohkem huvi, siis siit võib lugeda üht artiklit.

Tegin need vööd oma ettevõtluspraktika raames. Sain Marvi-Liinalt väga ilusate värvidega kootud tööproovid eeskujuks ja see lisas mulle ainult indu juurde. Vööd käärisin üles juba suve lõpul, kuid nagu selliste asjadega ikka aegajalt juhtub, tuli tähtsamaid ja kiireloomulisemaid töid vahele ning vööd jäid telgedele mõneks kuuks oma õiget aega ootama.

Lõngad värvisin ise (väljaarvatud helesinise ja kollase ja lambapruuni). Ja tulemusega jäin päris hästi rahule. Ei ole varem läbivillaseid asju kudunud ja alguses oli seetõttu väga võõras tunne. Kuna üldiselt läks nende vööde kudumine lõbusalt, plaanin selliseid tulevikus kindlasti veel teha. Telgedel ongi juba Halliste neiu vööd kudumist ootamas.



Halliste naise vöö päevavalgel


... ja lähemalt ka, ainult lambivalgel pildistatuna.