Sõstrad

Tänavused sõstrad on korjatud ja riiulitäis mahla ootab keldris joojaid. Meie talu marjaaed ei ole suur - kokku ehk 16 põõsast (enamasti mustsõstrad, sekka ka paar punasesõstra põõsast ja mõned karusmarjad). Küll aga suureneb nendelt põõsastelt korjatav saak iga aastaga. Kevaditi istikulaadal käies oleme ikka paar uut sõstraistikut ostnud.

Suviti mahla aurutades meenub mulle alati minu vanavanaema aed, kus kasvasid pikad read marjapõõsaid ja marjakorjamine oli kindlasti üks suve kohustuslikke elemente. Ehk ei pakkunud siis kaubandusvõrk nii suurt valikut ja mahla- ning moosikeetmisel oli  praktiline tähtsus.

Pärast Eesti riigi taasteket võis aga märgata, kuidas aiad muutusid üha lagedamaks ja marjapõõsad pidid oma koha loovutama  muruväljadele. Oma aja kangelaseks sai muruniiduki (või traktoriga) põristav majaomanik. Masuaastatel hakkasid paljud mõtlema ka tarbeaia (taas)rajamisele, mis on kindlasti väga tervitatav nähtus. Millegipärast istutatakse aga tavaaeda sõstrapõõsaid häbematult harva. Loodetavasti on suurte sõstraaedade taassünd alles ees.

Meie laste lemmik on mustsõstramahl ja tänavused mahlapudelidki keldris juba ära loetud. Ilusaid suuri marju korjab aurutitäie umbes tunniga, veidi rohkem kulub aega mahla aurutamiseks, tulemus on kindlasti hea ja tervistav. Küsimus ei ole ainult raha kokkuhoius, pigem ikka omakasvatatu väärtustamises. Nagu mesi ei asenda head šokolaadi, tahavad lapsedki lavkalt jätkuvalt limonaadi osta. Ilma mahlaaurutamise lõhnata ei saa kohe kindlasti mitte suve mööda saata.

Taimedega värvitud lõngad

Kui veel heinamaarjapäeval ei õnnestunud lõngavärvimiseks piisavat kogust naistepuna kokku saada, siis tänaseks olen selle taimega saanud värvida juba mitu korda.

Pildil olevad lõngad on kõik käesoleva suve jooksul värvitud. Vasakult alustades: punapuuga värvitud roosa, siis järgnevad 5 vihti on naistepunaga värvitud erinevad toonid ja viimased 4 vihti on värvitud paiselehtedega ja takjalehtedega.

Lõng on kedratud Süvahavva villavabrikus, loomulikult meie mahelammaste villast. Jämedus võiks olla 6/2.
Peitsainetena on kasutatud maarjajääd, viinakivi, vask- ja raudvitrioli.

Kureperel on kolm poega

Aastaid tagasi tegid kured siinse elektriposti otsa pesa. Ja nii nad ongi jäänud siia toimetama. Tänavu üllatasid nad meid oma erakordse viljakusega. Tavapärase kahe poja asemel vaatavad sealt pesast kolm kurepoega välja.

Värske mesi

Tänavune esimene värske mesi on vurritatud ja ootab nüüd ostjaid!

Naistepuna

2. juulil oli heinamaarjapäev, kõige parem aeg värvitaimede korjamiseks. Kui Jäärjasse asumise algaastatel võis siinsetelt heinamaadelt korjata ohtralt naistepuna, siis pärast suurejoonelist maaparandusprojekti on seda taime siin väga väheks jäänud. Mõni päev tagasi tüdrukutega taimeretkele minnes ei õnnestunudki naistepuna leida. Nüüd on mitmed teisedki pereliikmed hakanud seda taime otsima ja ennäe imet, täna toodi koju suur kimp naistepuna. Kas pole kaunid?

Eile saime tagasihoidliku kukeseenesaagi ja mõned puravikudki olid sättinud end kompostihunniku juurde kasvama. Õige seeneaeg pole veel alanud. Küll aga on siin metsaääres palju mustikaid valmimas. Ise oleme rohkem seenesõbrad ja seetõttu seostub mustikahooaeg eelkõige tohutute marjulistega, kes siit läbi hakkavad voorima.


Nagu näha, on kartulipõld meil kena. Iseäranis hästi pidavat kasvama need kartulid, mis hiljem käsitsi mulda pistetud.


Ja siit üks meenutus meie tänavusest jaanitulest ...