Eelmisel aastal osales meie talu Saarde valla poolt korraldatud konkursil, mille auhinnaks oli võimalus soodsatel tingimustel omale puurkaev rajada. Osalejaid oli palju, ja alguses oli lootus auhinnalisele kohale tulla kaduvväike. Ainuüksi Jäärja külast oli mitmeid osalejaid, kelle reaalne vajadus puurkaevu järele oli kordi karjuvam kui meil siin. Ootasime kannatlikult tulemused ära ja meie suureks rõõmuks olime meiegi väljavalitute hulgas ning veelgi toredam oli see, et kaevuraha jätkus ka teisele meie küla talule.
Tegime vajalikud asjaajamistoimingud ära ja jäime kaevupuurijaid ootama. Ühel ilusal talvehommikul, umbes nädal tagasi, helises telefon ja meeshääl teatas, et tööriistad on autole pandud ja nad hakkavad Pärnust tulema. Vaatasin korraks välja, kus peale suurte lumehangede polnud eriti midagi näha, olin üsna veendunud, et seekord ei õnnestu neil puurimistöödega veel alustada. Kuna telefonihääl oli aga reibas ja hakkamist täis, siis ei söandanud ma tema plaanidele vastu vaielda.
Mõne aja pärast olid kaevupuurijad kohal. Arvasin, et neid suuri lumehangesid nähes kaob neil igasugune kaevupuurimise isu ära. Kaevupuurijad aga osutusid sitked tegutsejad tüübid olema ja mõne hetke pärast haarasid nad labidad ning töö läks lahti.
Järgmisel päeval toodi kohale hiigelsuured autod ja mulle jääb siiani mõistatuseks, kuidas nendega siin hoovis manööverdada suudeti. Senini on paljudel sõiduautost suurematel masinatel olnud probleem, kuidas siin ümber pöörata saab. Prügiveo firmaga tuli sellel teemal mitmeid kuid sõdida, aga õnneks said ka nemad oma tööülesannetest lõpuks aru.
Ja nüüd siis ongi meil kaev puuritud ja tarvis veel sinna juurdekäiv torustik paigaldada. Kuigi kaevupuurimisega kaasnev müratase läks aegajalt kannatamatult suureks, tuleb selle firma töötajaid kiita, sest nad ei hädaldanud ja tegid oma töö rasketest tingimustes ära. Kahjuks ei saanud seda suurejoonelist protsessi fotodele jäädvustada, kuna kaamera otsustas streikima hakata.
