Taimedega värvitud lõngad

Kui veel heinamaarjapäeval ei õnnestunud lõngavärvimiseks piisavat kogust naistepuna kokku saada, siis tänaseks olen selle taimega saanud värvida juba mitu korda.

Pildil olevad lõngad on kõik käesoleva suve jooksul värvitud. Vasakult alustades: punapuuga värvitud roosa, siis järgnevad 5 vihti on naistepunaga värvitud erinevad toonid ja viimased 4 vihti on värvitud paiselehtedega ja takjalehtedega.

Lõng on kedratud Süvahavva villavabrikus, loomulikult meie mahelammaste villast. Jämedus võiks olla 6/2.
Peitsainetena on kasutatud maarjajääd, viinakivi, vask- ja raudvitrioli.

Kureperel on kolm poega

Aastaid tagasi tegid kured siinse elektriposti otsa pesa. Ja nii nad ongi jäänud siia toimetama. Tänavu üllatasid nad meid oma erakordse viljakusega. Tavapärase kahe poja asemel vaatavad sealt pesast kolm kurepoega välja.

Värske mesi

Tänavune esimene värske mesi on vurritatud ja ootab nüüd ostjaid!

Naistepuna

2. juulil oli heinamaarjapäev, kõige parem aeg värvitaimede korjamiseks. Kui Jäärjasse asumise algaastatel võis siinsetelt heinamaadelt korjata ohtralt naistepuna, siis pärast suurejoonelist maaparandusprojekti on seda taime siin väga väheks jäänud. Mõni päev tagasi tüdrukutega taimeretkele minnes ei õnnestunudki naistepuna leida. Nüüd on mitmed teisedki pereliikmed hakanud seda taime otsima ja ennäe imet, täna toodi koju suur kimp naistepuna. Kas pole kaunid?

Eile saime tagasihoidliku kukeseenesaagi ja mõned puravikudki olid sättinud end kompostihunniku juurde kasvama. Õige seeneaeg pole veel alanud. Küll aga on siin metsaääres palju mustikaid valmimas. Ise oleme rohkem seenesõbrad ja seetõttu seostub mustikahooaeg eelkõige tohutute marjulistega, kes siit läbi hakkavad voorima.


Nagu näha, on kartulipõld meil kena. Iseäranis hästi pidavat kasvama need kartulid, mis hiljem käsitsi mulda pistetud.


Ja siit üks meenutus meie tänavusest jaanitulest ...

Külalised Ida-Virumaalt

Juuli keskel helistas mulle üks proua Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa kolledžist ja avaldas soovi tulla üliõpilastega meie talu külastama. Kuigi me tavaliselt ekskursioonigruppe vastu ei võta, olin siiski lahkesti nõus ning nii leppisimegi kuupäeva kokku.

Täna siis saabuski siia bussitäis tehnikaerialade üliõpilasi. Alguses tundus mulle pisut kummaline, et inimesed sõidavad Kohtla-Järvelt kohale, et meie talu näha. Siin kohapeal juteldes selgus aga, et tegemist on ühe suurema projektiga, 4-päevase keeleõppe laagriga ning külastatavaid ettevõtteid oli programmis mitmeid. Nende õpetaja iseloomustas üritust tabavalt: "Tõime nad siia päris eestlasi vaatama!"

Pakkusin külalistele meekärge ja omaküpsetatud saia maitsta ja paistis, et nad lahkusid päris rahulolevate nägudega.

Igatahes läks see üritus korda, kui välja arvata asjaolu, et esimesel katsel ei õnnestunud neil meie talu üles leida. Eks siis edaspidi peame viitade paigaldamisele mõtlema.

Külluslik suvi

Tänavu on meie talu õnnistatud küllusliku suvega. Kõik edeneb jõudsasti. Alati olen oodanud seda aega suvest, kui aed toidab meid ise ning poest ei ole tarvidust enam väga palju toitu osta. Nüüd on siis see periood saabunud - kõike saab oma põllult või aiamaalt. Leib, sai ja sepik valmivad samuti kohapeal - jõuluvana tõi ju leivaküpsetaja. Kuigi Kirke käskis mul juba talvel sea ja lehma võtta, et ma ei peaks väsitavat palgatööd tegema, pole ma seda teed siiski läinud. Tädi Milvilt saame suurepärast piima ning kohupiima. Ja Jäärja küla rõkkab laste kilgetest. Suviti mitmekordistub siinsete laste arv - need kes talvel linnas kergema elu peal, tulevad suveks ikka vanaemade-vanaisade juurde suvitama.

Kevadel lasin ettevalmistada lahmaka maatüki köögiviljakasvatamiseks. Tavaliselt ei ole meie köögiviljasaak eriti suur olnud. Sel aastal ei jõua ära imestada, kui hästi kõik kasvab. Kurgi- ja porgandisaak tõotab tulla küll viimase kümne aasta parim. Enamasti saavad meil omakasvatatud köögiviljad juba suve lõpus otsa ning siis jääb ainult üle loota, et õnnestub ühtteist Jäärja küla parima aedniku Johannese käest juurde kaubelda. Võibolla on maaparandus suutnud meie maad paremaks muuta, või siis on litsalt sel suvel väga hea kliima.




Kartulidki paisuvad iga päevaga suuremaks, kuigi algul arvati, et see põllulapp, mis kartulikasvatuseks valiti, pole just eriti kõrget saaki tõotav. Kui nii edasi läheb, tuleb talgud korraldada tavapärasest varem. Talguliste nimekirjas on kiirematele saadaval veel mõned vabad kohad. Kes registreeruvad, ei pea kahetsema, meie kartulitalgud on alati värvikad.

Sama helde on olnud ka meesaak. Aeda istutatud pärnapuu õitses hästi ja mesilaste suminat oli seal palju kuulda. Kuigi laatadele pole mett müüma jõudnud, toimib kodustmüük juba üsna hästi. Ja kel on huvi, siis praegu veel on võimalik oma talvevarusid tulla täiendama.

Praegu on päevakorral villapesu. Mõned head käsitöölised on juba varakult oma lõngatellimused sisse andnud. Juulikuu on sel aastal kuidagi eriti sündmusterohke, seetõttu ei ole selle olulise töö jaoks aega jäänud. Kõigepealt olen ikka värvilise villa ära pesnud, kuna sellega on kiire. Väikesed villavabrikud lõpetavad villa vastuvõtu juba poole suve peal ära ning siis ei olegi kohta, kus lasta lõnga valmistada. Sellepärast tulebki tempot hoida. Pesen sügisel pügatud villa, mis läheb üsna hästi ja kiiresti puhtaks, kuna lambad on kogu pika suve karjamaal veetnud ning vihm on nad hästi puhtaks pesnud.


Meie karjakoer Polla saab homme neljakuuseks. Ta on suutnud kõigi pereliikmete taluvuse proovile panna ning tekitanud juba ka märkimisväärselt palju materiaalset kahju. Aga kõik see toimub ju ülla eesmärgi nimel - ükskord saab temast suurepärane karjakoer. Viimasel ajal on ta oma karvu pisut punakamaks tooninud - talle nimelt meeldib käia värviämbritega tutvumas ning alati õnnestub endale midagi külge jätta.

Meie pere on nüüd suurem

Lubage tutvustada, meie uus pereliige Polla. Ehtne karjakoer. Tänaseks juba tublisti üle kahe kuu vana. Tõeline iludus. Ja teda jätkub igale poole.
Esimesel päeval pärast saabumist oli ta suhteliselt loid. Tundus nagu oleksime kutsika suhtes vale valiku teinud. Aga pärast lühikest kohanemisaega hakkas ta näitama oma tõelist palet. Alguses ei olnud tema suhted meie valvekoer Murkaga ka kõige paremad, aga nüüd juba paistab, et saavad omavahel hakkama küll. Kuigi Polla on parasjagu ülbe ning aegajalt ärritab meie vana ja väärikat Murkat oma mõttetu klähvimisega.
Esimesed karjaajamisedki on tehtud, peremehe arvates sai ta sellega päris edukalt hakkama, mina nii optimistlik ei ole. Ja esimesed mesilasenõeladki on ta kätte saanud, kuigi keegi ei käskinud tal ninapidi taru lennuava juurde minna. Ja lemmik on tal muidugi kattelooriga kaetud kurgipeenar, see tõmbab teda lausa magnetina ligi. Aga suurepärane kutsikas on ta ikkagi.